Meie lasteaias töötas üks rühm Steineri pedagoogika järgi, sellest ma eriti midagi ei teadnud, kuna tollel ajal puudus selle vastu huvi. Kül mäletan, et selles rühmas põles väga tihti küünal ja lauldi palju, mänguasjadeks olid palju isetehtud asju. Rühmaruumi kaunistamisel kasutati palju erivärvilist riiet.
Minul endal, ei ole olnud võimalust töös rakendada ühtegi spetsiaalset pedagoogilist lähenemise viisi. Enamus otsuseid seoses rühmadega on teinud alati õpetajad, mina õpetaja abina olen neid saanud vaid toetada. Seega on mul üsna raske hetkel analüüsida ennast ja erinevaid pedagoogilisi lähenemisviise, võin vaid arvata, mis mulle meeldiks. Küll leian kindlasti palju ideid, millest tulevikus õpetajana lähtuda.
Reggio Emilia pedagoogika (Pukk, M. & Alunurm, M. (2014). Reggio Emilia pedagoogika ehk lapse sada keelt. Rmt. H. Tammiste (Koost.). Tarkus tuleb tasapisi. Valik aktiivõppe strateegiaid lasteaias ja koolis. Tartu: AS Atlex, 172-192.)
Teadmisi Reggio Emilia pedagoogikast sain ülal nimetatud raamatust. Oma enimlevinud nimemetuse, Reggio Emilia, on pedagoogika saanud Põhja-Itaalias asuva linna järgi, kus loodi esimesed lasteaiad. Neid luues oli Loris Malaguzzi seisukohal, et haridusasutuse projekteerimisel peab lähtuma nii pedagoogikast kui lapsest. Ehituslikult on lasteaiad justkui meekärjed, kus ümber keskväljaku asuvad rühmad ja teised ruumid. Oluliseks peetakse nähtavust, seega on oluline koht arhitektuuris, klaasil. Lapsed saavad vaadata, kuidas valmib söök ja mis tema ümber toimub. Lasteaeda lähevad lapsed juba imikueas, rühmad neile on arhitektuuriliselt ja sisustuslikult väga läbi mõeldud. Põrandaid katab pehme matt, laest ripuvad alla erinevad mänguasjad, kasutatud on ka peegleid, et lapsel areneks oma minapilt. Mida suuremaks kasvab laps, seda mitmekesisemaks ja võimalusterohkemaks muutub rühmaruum. Mulle väga meeldib põhimõte, et lapsele on kõik materjalid ja töövahendid kättesaadavad, et lapsel oleks võimalus midagi luua, siis kui ta seda ise tahab. Tähtsamaks peetakse laste enda avastamist kui õppekavas loetletud teadmiste omandamist. Lasteaias on protsess olulisem kui tulemus, sest millegi loomisega omandatakse teadmisi ja saadakse kogemusi. Lasteaia edu võtmeks peetakse meeskonda, kes teevad koguaeg koostööd. Täiskasvanute ülesandeks on õppida last kuulama, ning seda dokumenteerima, tehes märkmeid, fotosid, filmides. Dokumenteerimine annab võimaluse õpetajatel planeerida enda tööd nii, et oleks võimalik toetada igat last individuaalselt ja aidata last tema arengus edasi.
Selleks, et kasutada seda pedagoogikat, näen ma mõnda kohta, mis osutuvad raskes. Meie lasteaiad on üsna pimeda võitu ja vähese ruumiga, pole suuri võimalusi jätta laste mängud koristamata. Samuti peaks selleks olema rohkem personali, kes lastega töötavad, et jätkuks aega lastele individuaalsemalt läheneda ja tegemisi dokumenteerida. Dokumenteerimine ja analüüsimine võtab üsna palju aega, samas kiires päevamöllus kipuvad mõned tähelepanekud ununema, seega mingit laadi dokumenteerimine võimaldab saada paremat ja kiiremat ülevaadet planeeritavate õppetegevuste kavandamisel. Seda just sellepärast, et kavandamisel võimalikult palju lähtuda laste huvist.
Johannes Käisi pedagoogika (Käis, J. (2004). Kooliraamat. (Üldõpetus, lk. 186-241). Tartu: Ilmamaa.)
Mõtteid J. Käisi üldõpetusest.
Üldõpetuse all mõeldakse koguõpetuse keskustust lapse igapäevaste, kogemust ja huvide vallast valitud ainel ehk nn koduloolise vaateõpetuse teemadel. Kodulugu peetakse üldõpetuse tuumaks. See, mis on vaateõpetuses esile toodud, väljendatakse keeleliselt, kinnitatakse lugemispalade käsitlemisel, võetakse kokku kirjandis, töötatakse läbi arvutamisel, kujundatakse mitmel viisil käe abil, kasutatakse luuletuste ja laulude õppimisel, elatakse uuest läbi dramatiseerimisel ja mängides. Selliselt antakse ühtlane asjaline alus õppetööle. Seda õigesti tehes ei ole üleminek ühelt õppevõttelt teisele, laste mõttetegevusele häiriv ning säilib sisuline seos. Üldõpetus soodustab õpilaste isetegevust, kuid õpetajal peab olema töökava, mille järgi tegutseda, arvestades võimalikult palju laste soove ja huve. Väärtuslikuks peetakse üldõpetuses vaateõpetust, mille teemad valitakse lapse lähemast ümbruskonnast ja tema huvidest. Saab vaid nõustuda, et kasvatuse ideaalid muutuvad koos kultuurilise ja sotsiaalse elu arenguga ning on erinevad eri rahvastel ja eri aegadel. Kasvatusliku tegevuse ülesandeks peab Käis loomupärast kasvamise edendamist, kasvamist takistavate mõjude vähendamist, kasvava inimese kehaliste, vaimsete ja hingeliste võimete vallandamist, mitte nende loomist.
Mulle väga meeldib raamatus kirjeldatud isetegevuse kui vaba toimingut ja tegutsemist iseloomustavad põhijooned:
- Isiku omaalgatus, initsatiiv-lähtumine omaenda huvist, mõtetest ja soovidest ning vaba sihimääramine ja eesmärgi seadmine;
- Iseseisvus tegevuse vormi, tee ja vahendite valikul ning toimingu läbiviimisel-vaba eneseväljendus, kehaliste ja vaimsete jõudude aktiivne kasutamine omapärase, enam-vähem uue tulemuse saavutamisel;
- Tegevuse arendav mõju tegijasse- jõude vallandumine ja kasvamine, tahte kujunemine, rõõm ja rahuldus tegutsemisest.
- Kõik need psüholoogilised momendid iseloomustavad iga loovat, produktiivset tegevust, seepärast võib ka öelda, et isetegevus on inimese loov töö. Loovas töös on ühiskonna tulevik. Need, kes kõnelevad lapse loomingust, tema loovast tegevusest ja väljendusest, ütlevad sellega, et laps vabalt, oma huvist ergutatuna andub tegevustele, mis ei ole teiste tegevuse otsene jäljendamine ja mis avardab lapse enda kogemuste ja teadmiste ringi. Iga õpetaja suurimaks püüdeks peaks olema -võimaldada õpilastele töös nii palju kui võimalik, nende oma algatust, lähtumist oma huvidest ja iseseisvast sihimääramist.
- Isetegevusliku õpetuses on oluliseks tunnuseks ka kasvatav mõju.
- Tähtis on, et õpetaja looks isetegevaks töötamiseks lastele soodsa õhkkonna, sest omaalgatusliku töö viljaka arenemise eelduseks on vabadus ja rõõmus meeleolu. Õigel töökorraldusel jõuab õpilane kasvades kord niikaugele, et ta võib edasi liikuda juba omal jõul, seista kindlalt omadel jalgadel. See ongi isetegeva kasvatuse lõppeesmärk. Õpetaja tarbetu vahelesegamine ja üleliigne abistamine seal, kus õpilane saab iseseisvalt tegutseda, on kahjulik õpilase kasvamisele ja arenemisele.
Steiner pedagoogika (Gustavson, M. (2004). Laste aeg – laste aed. PreMark)
Antud pedagoogikas, lähtudes raamatu kirjeldustele, tegin ma enda jaoks tähelepanekuid. Eriti meeldib mulle mõte, et laps vajab aega mängimiseks, läbi selle omandab ta olulisi oskusi, eelkõige teistega arvestamist. On arvamus, et ühiskonnas kultiveeritakse mingil moel individualismi ning egoismi. Arusaadav on, et me kõik oleme erinevad aga peab olema ka oskus erinevatena teineteise kõrval eksisteerima. Olulisel kohal on steinerlasteaedades vaba mäng, mis antud pedagoogika järgi loob ka õpitegevuse eeldused. Sealsetes rühmades on laste arv optimaalne, et õpetajad ei peaks lastega suheldes kiirustama. Võtmesõnaks on eeskuju ja jäljendamine, pedagoog ei organiseeri lapsi tegutsema vaid loob võimalused koostegemisele. Lastele antakse võimalikult vähe valmis teadmisi, mis minule endale on natuke võõras. Väga tervitatav on, et ilma põhjuseta laste tegevusse ei sekkuta. Tähtsaks peetakse igapäevatoiminguid, hommikuringi, loodust, kunsti, muinasjutte ja nukuteatrit. Kõike tehakse rahulikult ja ilma kiirustamata. Kuna tänapäeval on lastevanematel alati väga kiire, saavad sellest igati osa ka lapsed, siis on lapsele vahelduseks väga vaja rahulikku ja turvalist kohta, kus aeg maha võtta. Kuid liiga rahulik ja vaikne on minu jaoks natuke liiga äärmuslik, näiteks steinerlasteaedades ei kasutata tehnikat. Samuti toetan koostööd lastevanematega, aga minu jaoks on seda selles pedagoogilises lähenemisviisis liialt palju.
Montessori pedagoogika (Meister, I. (1994). Avastagem laps. Kirjastus Valgus.)
Motessori pedagoogikas on olulisel kohal ettevalmistatud keskkond, milles lastel on võimalus tegutseda ise. Oluline roll on ka rühmaruumi kujundamisel, igal asjal on oma koht ja eesmärk, väga hinnatakse puhtust. Minu arvates on see üsna hea, sest siis lapsed teavad, kus mingid vahendid asuvad ja ei teki “mõtetut kola” kuhugile kapi nurka, visuaalselt puhtas keskkonnas tulevad ka head ideed. Puhtuse hoidmine kindlasti ei tähenda pidevat koristamist, vaid alati iga asi pannakse oma kohale. Montessori pedagoogikas on õpetaja saatja rollis, justkui kohati nähtamatu, abistab ainult vajadusel. Hommikuti on lastel iseseisva tegevuse tsükkel, mis kestab u 3 tundi, peale seda toimub ühistund (rühmatund), millal õpitakse ja kogetakse midagi uut. Antud pedagoogikas peetakse väga oluliseks distsipliini, mille saavutamine on oluline igas pedagoogikas. Montessori lasteaias teevad lapsed tööd, mis minule endale tundub väga vajalik, sest viimasel ajal kohtab väga tihti, et lapsed ei oska teha elementaarseid töid, näiteks kuidas harja ja kühvlit käes hoida jne.
Minule kõige lähedasem nendest tundub olevat Käisi pedagoogika, minu jaoks on see kuidagi kõige loomulikum ja tänapäevasesse ühiskonda kõige sobilikum. Samuti arvan, et Käisi pedagoogikat soosib kõige enam praegune Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava, sest selles kajastub palju sarnast Käisi üldõpetusega. Näiteks on Koolieelse lasteasutuse õppekavas välja toodud, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja läbiviimisel arvestatakse laste eripära: võimeid, keelelist ja kultuurilist tausta, vanust, sugu, terviseseisundit jms. Ning korralduse poolelt, et õppe- ja kasvatustegevus tugineb rühma päevakavale, mis määrab vastavalt laste eale päevarütmi, kus vahelduvad igapäevatoimingud, laste mäng, vabategevused ja pedagoogi kavandatud õppe- ja kasvatustegevused. Pedagoogid on laste arengu suunajad ning arengut toetava keskkonna loojad. Kui ma töötaksin õpetajana, siis leiaksin igast lähenemisviisist midagi, läbi mille suudaksin laste päevad rõõmsamaks ja rahulikumaks muuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar